Dünamomeeter on seade, millega mõõdetakse pöörlemismomenti ja pöörlemiskiirust. Mõõdetud andmete põhjal saab väljaarvutada mootori võimsuse.

Dünamomeetrit saab kasutada ka, et mõõta mõne teise seadme, näiteks veepumba, käitamiseks kuluvat enerigat. Sellisel juhul kasutatakse dünamomeetrit, mis suudab töötada ka mootori režiimis e. aktiivset dünamomeetrit. Sellised, mida saab kasutada ainult pidurdamiseks ja mitte mootorina, nimetatakse passiivseteks dünamomeetriteks.

Dünamomeetreid toodetakse mitmeid eri tüüpe, levinumaid neist: vee, pöörisvoolu, alalisvoolu ja vahelduvvooluga töötavad. Vesipidur kasutab mootori koormamiseks vee takistust, mis tekib rootori labade pöörlemisel vee keskkonnas. Pidurdusjõudu reguleeritakse veetaseme kõrgusega. Pöörisvooludega töötav pidur kasutab staatori magentvälja tugevuse muutmist pidurdusjõu muutmiseks, st. mida tugevam on magnetvälji, seda suurem on pidurdusmoment rootorile. Nii vee kui pöörisvooludega töötavas piduris muundatakse kogu energia soojuseks. Alalisvooluga ja vahelduvvooluga töötavad dünamomeetrid töötavad pidurdamisels generaatroi režiimis ning suur osa energiast saadetakse tagasi vooluvõrku.

Kõige paremaks dünamomeetriks peetakse vahelduvvooluga töötavat seadet selle suure kasuteguri (kuni 98%), täpse kontrolli ja kiire reageerimise pärast. Vahelduvvoolu kasutava piduriga on võimalik läbi viia ka dünaamilisi teste, simuleerida käiguvahetusi, üles- ja allamäge sõitu jt. situatsioone. Ühtlasi on vahelduvvoolu dünamomeeter ka kõige kallim ülalnimetatud neljast.

Tartu Lennukolledžis on kasutuses LI/I-5543 vahelduvvoolu pidur. Sisuliselt on tegemist suure asünkroonmootoriga. Erinevalt kaasaegsetest asünkroonmootoriga piduritest, ei suunata LI/I-5543 stendis voolu tagasi vooluvõrku, sest puudub seda võimaldav seade - inverter. Kogu genereeritav energia muundatakse vedelikreostaadis soojuseks - see on ka põhjuseks, miks katsetuste käigus temperatuur vedelikreostaadis tõuseb ning vajalik on reostaadi jahutamine.

Mootori töörežiimis töötades tekib pidurdusmoment läbi staatoris tekitatava takistava magnetvälja, mis pöörleb erinevalt rootori pöörlemise sagedusest aeglasemalt. Pidurdusjõu suurendamine käib staatori mähises voolutugevuse suurendamisega, mida tehakse vähendades vedelikreostaadi takistust langetades labad vedeliku sisse ja suurendades niiläbi voolu juhtivat pinda.