2.1.2. Fraktsioonkoostis

Kütuse põlemise protsessi iseloom mootoris on määratud kahe põhinäitajaga- fraktsioonkoostise ja tsetaaniarvuga.

Enam kerge fraktsioonkoostisega kütuse põlemiseks kulub vähem õhku, tänu aja vähenemisele, mis kulub kütuse-õhu-segu moodustumiseks. Kütusesegude moodustamise protsessid kulgevad enam täielikumalt.

Kütuse fraktsioonkoostise järsul kergenemisel, näit bensiini fraktsioonide lisamisel, võib viia mootori jäigale tööreziimile, mis on põhjustatud rõhu kasvu kiiruse suurenemisest väntvõlli 1o pöördenurga kohta. See on seletatv sellega, et töösegu isesüttimismomendiks mootori silindrisse koguneb suur hulk kütuse aurusid, mille tõttu põlemist saadab ülemääraselt kõrge rõhk ja löögid mootoris.

Kütuse fraktsioonkoostise mõju on erinevatele mootori tüüpidele erinev. Mootorid, milles on eelkambriline ja jugakambriline segumoodustamine, kus eelkambriseinte temperatuur on kõrge ja enamsoodsad tingimused põlemiseks, on vähem tundlikud kütuse fraktsioonkoostise suhtes kui mootorid, milles ei ole otsest sissepritset. Mootorisse sissepritse, mis loob põlemiskambri kõrgendatud temperatuurireziimi, kindlustab normaalse töö võimaluse ka juhul, kui kütus omab raskemat fraktsioonkoostist.

Diislikütusel, mille fraktsioonkoostis on 30 oC võrra kõrgem kui standartsetel kütustel, on täheldatud 3% kütusekulu kasvu ja heitgaaside suitsususe tõusu keskmiselt 10%.

Kütuse kulu ei ole tingitud üksnes tema keemise lõpptemperatuurist, vaid ka tema 50% destilleerumise temperatuurist. Suvistel diislikütustel, mis on saadud nafta destilleerimisega, on 50% väljakeemise temperatuur (260-280) oC, talvistel kütustel (240-260) oC.